Praktiline teoloogia sõjaajal

24. veebruar 2022 muutis kõike siin maailmas. Euroopas on sõda ning inimesed surevad ja kannatavad. ÜRO pagulasameti andmetel on käesoleva postituse kirjutamise (18.03) ajaks ehk kolme sõjanädala jooksul Ukrainast põgenenud üle kolme miljoni inimese, neist 22000 Eestisse. Praktilise teoloogia küsimus saab selles olukorras olla vaid üks: kuidas neid aidata? Õnneks on Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet koostöös kirikutega astunud samme sõjapõgenike aitamisel ja selles protsessis saab olla praktiline teoloogia kõigile osapooltele toeks.

Kui Sotsiaalministeeriumi peakaplan Katri Aaslav-Tepandi saatis 28. veebruaril kirja, milles oli üleskutse toetada sõjapõgenikke tugiisiku ja hingehoidjana, liitusin selle projektiga kohe, sest leian, et iga inimese moraalne kohus on aidata hättasattunuid. Mõne päeva pärast oli Sotsiaalkindlustusameti korraldatud kahetunnine briifing ja 8. märtsil olin juba Sophia hotellis osutamas psühhosotsiaalset kriisiabi sõjapõgenikele. Olen kirjutamise ajaks käinud kahel korral abiks ja ega rohkem ei jõuagi eriti, sest koha peal tuleb olla kaheksa tundi järjest. Aeg tundub pikk, kuid minu kogemus näitab, et see on tõesti põhjendatud, sest inimesed hakkavad suhtlema siis, kui nende juures kauem olla ja nad olukorraga harjuvad. Üheskoos söögilauas lõunatades kaovad barjäärid ja seejärel on sõja eest põgenenud inimesel lihtsam ka oma muredest rääkida.

Esimest korda sõja eest põgenenud inimeste juurde minnes puudusid mul selles valdkonnas kogemused. Elus olen pidanud palju hingehoidlikke vestlusi küll surma, küll abielu teemal, aga mitte sõja eest põgenenud inimestega. Uudne olukord kinnitas, et ka sel puhul kehtivad klassikalised hingehoiu põhimõtted, et inimesel tuleb lasta rääkida, ta tuleb ära kuulata, peegeldada. Vajatakse vestluspartnerit, kes oleks valmis kuulama ka raskeid lugusid ning mõtlema kaasa ja aitama lahenduste kaardistamisel. Kriisiabi nimetus on psühhosotsiaalne kriisiabi. Raske öelda, kumb pool on olulisem, kas sotsiaalne või psühholoogiline. Mõlemad on tähtsad ja peab olema valmis nii ränkade lugude kuulamiseks kui ka meditsiiniliste ja töökoha leidmise probleemidega tegelemiseks.

Sõja eest põgenenud inimene vajab kedagi, kes suudaks ära kuulata nii sõja- kui ka keerulist põgenemisteekonna kogemust. CNN kanalilt näidatava ja operaatori üles filmitud sõjavideo jälgimine on tunduvalt lihtsam kui vaadata kõrvalistuva inimese telefonist tema oma käega filmitud videot pommitabamuse saanud naabermaja põlengust. Kuid just see ongi hingehoidja ülesanne: jälgida ja kuulata seda, mida teised ei suuda kuulata. Võtta vastu tunded, mis on valusad ja rasked. Ainekursusel „hingehoid“ olen püüdnud selleks kõigeks ka osalejaid ette valmistada.

Aga ka sotsiaalne pool on abistamises väga oluline, nagu sellest on palju juttu olnud minu diakoonia ainekursusel. Kust leida lahendus tervisemuredele? Kust leida töö? Siin on olulised oskused suunata inimest edasi sinna, kust ta saab abi. Meditsiiniline pool on sõjapõgenike aitamisel väga hästi korraldatud. Tuleb vaid helistada õigetele numbritele, suhelda sotsiaaltöötajatega. Õppisin kasutama töötukassa ja CV-online’i portaale. Kõikjal on abivalmis inimesed ja ilmselt on kohalikul eestlasel lihtsam nendega kontakteeruda kui Ukrainast tulnud sõjapõgenikul. Just seepärast on siingi oluline inimesega olla ja temaga suhelda.

Eesti riik on võtnud sõja eest põgenevad inimesed hästi vastu. Neil on kenad toad, nad saavad hästi süüa. Meie saame aga olla nende kõrval, et anda psühhosotsiaalset tuge. Hea on teada, et ma pole sugugi ainus usuteaduskonnast, kes sõja eest põgenenud inimeste aitamisega tegeleb. Usun, et paljudel meie üliõpilastel ja vilistlastel on pädevus aidata. Kahjuks piirab aitamist siiski keeleoskus, sest enamus sõjapõgenikke suudab suhelda vaid ukraina või vene keeles. Kuid siingi on paljudel koolist mingi baas olemas, mida saab suhtlemise teel parandada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et nüüd on aeg, mil viia teoloogia praktikasse, aidates neid, kes seda enim vajavad.

Kaido Soom, praktilise usuteaduse lektor

21. märts 2022

Tagasi blogisse